Pojengi istutamine on tänuväärne töö

Pojengid pakuvad meile suve hakul rikkalikku silmailu ja lõhnaelamusi. Nad on külmakindlad, vähenõudlikud ja pikaealised taimed, mis kevaditi tärkavad kaunina veel aastaid peale istutamist. Pojengid on ka populaarsed lõikelilled, mida sobib külla minnes alati kaasa haarata. Pojengi istutamine ei ole keeruline, kuid see on väga tänuväärne töö. 

Lähemalt pojengidest

Pojengid on looduslikult levinud paljudes piirkondades, nt Põhja-Ameerika lääneosas, Euroopa lõunaosas ja Ida-Aasias. Nad kasvavad nii võsastikes ja niitudel kui ka kaljudevahelistes orgudes. Pojengide perekonnas on umbes 30 erinevat liiki, mis on rohttaimed, heitlehised poolpõõsad või pikaealised püsikud, ja nad kuuluvad pojengiliste sugukonda. 

Pojengide eelis on erinevate õievärvuste ja -vormide rohkus, õite suurus, kauasäiliv ja kaunis lehestik ning pikk õitsemisaeg. Pojengi vili on suurte seemnetega kukkurvili, juured on neil muguljad ja lihakad. 

Pojengid olid hiina keisrite lemmiklilled, mida on kasutatud ka meditsiinilistel otstarvetel valu ja kõrge vererõhu vastu. Samuti on hiinlastel komme valmistada nende kroonlehtedest veini. 

Ettevalmistused pojengi istutamiseks

Enne taimede istutamist on alati vaja teha ettevalmistusi neile sobiva kasvukeskkonna loomiseks. Selleks tuleb valida hea kasvukoht, valmistada ette maapind ja valida istutatav pojengisort. 

Muld ja kasvukoht

Kasvatada võib pojenge nii üksiktaimede kui rühmana. Kasvukohta valides tuleb silmas pidada, et pojeng jääb sinna aastateks. Neile meeldib viljakas pinnas ja tuulevarjus kasvukoht. Nad eelistavad päikesepaistet või poolvarju, varjulises kohas nende kasvamine ei edene. 

Pojengid vajavad neutraalset või nõrgalt happelist mulda, aluseline muld põhjustab nende haigestumist. Enne pojengi istutamist on vaja muld sügavalt läbi harida. 

Kuna pojengid on jõudsa kasvuga ning igal aastal nende vegetatiivne mass suureneb kuni kaks korda, vajavad nad palju toitaineid. Väetamise vajadus sõltub mulla viljakusest ja taimede seisukorrast. Kui enne istutamist muld hoolikalt ette valmistada ja vajalik toitainete varu lisada, pole esimestel kasvuaastatel väetamine vajalik.

Väetamise vajadus sõltub paljuski mullatüübist. Toitainetevaestele savi- ja liivmuldadele tuleb väetisi lisada sagedamini, kuid väiksemas koguses, kuna sellisest mullast peseb vihmavesi toitained kergesti välja. 

Esimene väetamine peaks toimuma taimede tärkamise aegu varakevadel kompleksväetistega, mis sisaldavad lämmastikku. Õiepungade tekkimise ajal on vaja ette võtta teine väetamine, seekord rohkem kaaliumit sisaldava seguga. Ka õitsemise alguses vajab taim lisatoitaineid täisväetisest. Kaks nädalat pärast õitsemise lõppu antakse taimedele kaaliumi- ja fosforirikast väetist. Väetamine aitab tekkida järgmise aasta õitsemist tagavatel uuenemispungadel. 

Vältida tuleb liigväetamist, mis vähendab õitsemist. Looduslikest väetistest sobivad tuhk, kana- või lehmaõnnikust valmistatud virts või lambasõnnik.

Pojengisordid

Pojengi istutamine algab meeldiva sordi valimisest. Erinevaid pojengide tüüpe ja sorte on arvukalt, nii et igaüks leiab enda aeda sobiva. 

Vabalt looduses kasvavatele pojengidele kõige sarnasemad liigid on anomaalne, ahtalehine,  valgeõieline, varajane, kollane, Lagodehhi, hõlmine, Veitchi ja põõsaspojeng. Osade nende liikide erinevaid sorte on võimalik ka koduaeda soetada. 

Valgeõieline pojeng on aluseks 2/3 aedpojengisortidele. Taime kõrgus on 80-100 cm, valgete või roosade õite läbimõõt 8-12 cm. See sort õitseb juunis ja juulis. 

Aedpojengid jaotatakse õite kuju järgi nelja gruppi:

1. Lihtõielised - kuni kaks rida kroonlehti, tavalised tolmukad ja varred jäävad püstiseks.
2. Pool-täidisõielised - minimaalselt kolm rida kroonlehti, tavalised tolmukad.
3. Täidisõielised - tavaliselt on emakad ja tolmukad muutunud kroonlehti meenutavateks petaloidideks, õied on tihedad poolkerad.
4. Jaapani- ja anemoonõielised - kuni 2 rida kroonlehti ja kroonlehtede sarnaseks muutunud tolmukad on õie keskel ilusas poolkeras. 

Kuskil 1/3 pojengidest on hübriidsordid, mis on aretatud erinevate liikide ristamisega.  

Pojengi istutamine

Reeglina paljundatakse pojenge juurepuhmast jagades. Seemnetega paljundamine on võimalik ainult liikide, mitte sortide puhul. Kõige paremini sobivad istikuteks 3-4-aastased taimed. Eesti kliimas on sobivaim istutusaeg mai. 

Kahe taime vaheline kaugus istutamisel peaks olema 80-100 cm. Neid ei tohi istutada liialt sügavale, muidu saab õitsemine pärsitud. Juurte ja varte üleminekukoht peab olema 2-5 cm mullapinnast madalamal. Kuna pojeng kohaneb kasvutingimuste muutmisega halvasti ja aeglaselt, ei pruugi ta kaks-kolm aastat peale istutamist üldse õitseda. 

Pojengi istutamine käib üldiselt samade reeglite järgi kui teistel taimedel. Kaevata tuleb piisavalt suur ja sügav auk ning seda parajalt kasta. Istutamisel tuleb jälgida, et taime juureotsad jääksid korralikult mulla alla ja kasvupungad oleksid ülespoole. Kui istikud on sobival kõrgusel auku asetatud, täitke auk ettevaatlikult pehme mullaga.

Kui taim on kasvanud potis, tuleb nad istutada nii sügavale, nagu nad potis olid. Ka peale istutamist on hea taimi pisut kasta. Soovi korral võib katta maapinna multšiga, mis vähendab umbrohu teket. Samuti aitab multš hoida pojengidele nii olulist mullaniiskust. Potis kasvanud taimede varte ümber peale istutamist multši ei panda. 

Kuidas pojengi eest hoolitseda?

Pojengid võivad samal kohal kasvada isegi kuni 100 aastat. Taimede pikaealisuse ja kauni välimuse tagamiseks on vaja nende eest õigesti hoolitseda. Õiteraskuse all ägavat taime tuleb taimevõrede või keppide abil toestada, äraõitsenud õied eemaldada ning sügisel varred maha lõigata. Regulaarselt tuleb tegeleda ka kastmise, kobestamise ja umbrohutõrjega. 

Kastmine

Pojengid on lopsaka lehestikuga taimed, mis vajavad palju vett, alates tärkamisest kuni uuenemispungade tekkimiseni. Neid on vaja kasta harva, aga ohtralt, arvestades 3-4 ämbrit vett ühe taime kohta. Eriti tähtis on kastmine juulikuus ja augusti alguses, kui tekivad uuenemispungad, millest hakkavad järgmisel aastal arenema varred. Järgmise aasta õitsemine sõltub selle perioodi mullaniiskusest. 

Kobestamine

Mullaniiskuse säilitamiseks, mulla õhustamiseks ja umbrohtude tekke ja leviku ennetamiseks on hea mulda regulaarselt kobestada. Kobestamine peale iga tugevamat vihmasadu aitab vältida mullakooriku teket. Kui kasutate multši, pole kobestada vaja. 

Umbrohutõrje

Lihtne viis umbrohtu lillepeenrast eemal hoida on õhuke multšikiht. Selleks sobib hästi neutraliseeritud rabaturvas, kuid kasutada võib ka sae- või koorepuru, laastu vms. Turbakiht pannakse alguses umbes 10 cm paksuse kihina, sest see vajub pärast kokku. Turvast ei tohiks panna otse taime vastu, sest see on vettimav ja võib soodustada seenhaiguste teket. 

Multšimine ei aita mitmeaastaste umbrohtude vastu ning ka rohimisel on neile vähene mõju. Parim viis on neist vabaneda juba istutuskoha ettevalmistamisel kas kõigi umbrohujuurte välja kaevamisega, umbrohtude lämmatamisega enne kaevamist või herbitsiididega, mille kasutamine võiks siiski olla viimane valik.

Hoia oma pojengi tervist

Pojengid ei talu värsket sõnnikut ega liigniiskust, mis võivad põhjustada seenhaiguste ja hallituste levikut. Nende haiguste tõrjumiseks sobivad fungitsiidid, samuti saab taimevarte ümber kasutada pestud kuiva liiva või puusöepuru. Haigestunud ja lamandunud varred tuleb eemaldada ja põletada. 

Pojengid on külmale vastupidavad. Lumise talve korral pole nende katmine vajalik, kuid külmal lumevaesel talvel võiks taimi kaitsta kuiva turba, puulehtede või kuuseokstega. 

Ohtlikeim haigus pojengidele on pojengi-ringlaiksuse viirus, mis põhjustab lehtedel korrapäratuid kollaseid laike ja rõngaid ning lõpetab taime õitsemise. Mõnikord aitab taime tugev mineraalväetisega väetamine ja juurte lähedale kõdusõnniku laotamine, kuid tegemist on siiski ravimatu haigusega. Lootusetus seisus taim tuleks peale välja kaevamist hävitada. 

Silmailu sajandiks

Koduaias vanaema istutatud pojengide imetlemine meeldib pea kõigile. Kui on soovi ka oma lastelastele sellist võimalust pakkuda, on viimane aeg pojengi istutamine ette võtta, sest just kevadine aeg on selleks tööks parim.